Elas kord paksus-paksus kuusemetsas üks karvane nimega Sander. Ta elas ühes majakeses oma kahe sõbraga - Hardisson ja Alosson, nad olid rootslased! Nad olid koguaeg täiega omaette seal metsas. Kord tuli üks tark nende juurde, keda kutsuti Juhan the Tolgus, ta tõi uudiseid kaugelt-kaugelt - Kolme maa ja kaheksa mere taga valitseb üks türann nimega Olla ja hiljuti on ta uut saagat alustanud vallutada veel 2 merd ja 3 maad. Üks nendest maadest oli see, kus elas Juhan the Tolgus oma väikese õpilasega, kelle nime keegi päris hästi ei teadnud, aga teda kutsuti lihtsalt Mardiks! Türann Olla lubas kostitada oma uusi vallutatud maid tasuta õllega, aga Juhanil oli ikkagi selle asja suhtes halb sisetunne. Ta palus abi karvaselt ja ta kahelt sõbralt. Silma pilgutamata lubasid need tüübid aidata, vastu tahtsid nad vaid 3 pakki English Mentholit.
Niisiis algaski nende raske rännak türanni juurde, et proovida temaga jutule saada, et asi vägivallatult lahendada. Oma tee peal kohtasid nad igasuguseid huvitavaid tegelasi - Alguses oli neil jagelemisi goblinitega, sest nad otsisid peavarju tormi käest ja pugesid esimesse suvalisse koopasse sisse kohe. Sellest kuidagi nad pääsesid - kuid juba oli järgmine takistus neil ees - kuradima hundid piirasid nad ümber ja nad olid sunnitud puude otsa ronima. Neil oli seis juba üsna nigel, kuradima hunte oli järjest rohkem kogunemas sinna. Goblinid said huntidega läbi, sest kunagi oli Goblinite juht, see keda kutsuti nimega "Ausmees", päästnud ühe kuradima hundi karulõksust. Mõni Goblin ronis hundi selga, selle uue moodustise nimi oli Goblin Raider, raisk!
Nad olid omadega juba üsna nigelas seisus, kui äkki lendas kohale taevast Magic Bus - selle juht oli Hr. Rein. Rein kiiresti aitas nad enda bussi ja viis ohutusse kohta - oma klanni linna. Seal oli ka selline tegelane, keda kutsuti Pauksoniks, tema toitis meie seiklejaid! Kuid nad jätsid hüvasti Reinu klanniga, sest neil oli ikkagi missioon!
Kõhud täis ja välja puhanud, asusid meie kangelased siis edasi rändama. Ette jäi üks suur-paks mets. Juhan räuskas: "Me peame läbi minema. Ringiga minna on liiga pikk. Ma olen laisk."
Kuid nagu me nüüd näeme, oleks ehk pidanud ikkagi ringiga minema, sest metsas ootasid neid ROHELISED JÄNESED. Need olid need samused loomad, kes olid Sandri kodu ümbruse kunagi ära rüvetanud - karvane vihkas neid üle kõige. Tal tuli vihahoog peale ja tormas sisse, hakkas neid lahmima siia-sinna. Kuid jäneseid oli miljoneid, raisk! Nad järjest paljunesid ka! Nad võtsid meie seiklejad pantvangi, viisid oma lossi sügaval metsas. Sealt neil ka kuidagi õnnestus põgeneda. Ma praegu ei viitsi seletada seda, on juba hilja ja ma olen väsinud, aga see oli seoses tünnidega igastahes.
Noh, pärast seda seika olidki nad jõudnud juba türanni valdustesse. Nad otsustasid, et kõige targem otsus oleks talle lihtsalt õlut osta, istuda maha ja vestelda. Mõeldud-tehtud, asi otsustatud - ostsid õlut - Sassi! D: Proovisid minna Olla juurde, kuid neil see ei õnnestunud väga hästi. Ukse peal oli kolossus nimega Sander. Jep, teise karvase nimekaim. Tänu sellele neil sisenemine õnnestuski - kolossusel oli ääretu restepa sama nimega tüüpide vastu, raisk.
Pärast mõnd minutit jalutamist olidki nad Olla toas - Olla vaikselt istus laua otsas - just kui olekski ta oodanud neid! Istusid maha, avasid õlled. Tuli välja, et türann oli täitsa tore tüüp - ta oli just lapse-east välja saanud, kolmas aastakümme oli jooksma hakanud. Otsustas, et paneb ameti maha, aitab küll nendest maadest, mis tal juba on. Nad siis soovisid õnne Ollale, panid tina edasi. Jux lausus ka nii muuseas: "PANEME TINA." Kui õlu joodud, tõi Olla lauale Tequila. Panid tequila loo käima ja nalja kui palju. Õhtu jooksul jäid poisid meil päris korralikult kinni. Järgmine päev olid sitaks pohmakas, aga väga rahul omadega. Ja just siis ilmus uuesti üks Roheline Jänes kohale - aga ta oli vähe teistmoodi. Ta ei olnud kuri. Ta nimi oli Aare. Ta tõi veel mõned toredad inimesed kaasa - siis nad hakkasid juba täiustunud seltskonnaga uuesti jooma. Elu on ilus.
Palju õnne sulle, Olgerd.
